Sügis oli juba ametlikult paar päeva ametlikult kehtinud. Taevas oli näha väga huvitavaid valgeid pilvi. Kõige omapärasem tundus olevat põhjapoolne taevas.
Seepärast ma suuna otse põhja võtsingi. Satsu, seejärel ojast läbi ja hakkasin sobivat motiivi otsima.
Sain võtteks valmistuma hakata, kui mingi liikuv vari sundis mind vasakule vaatama.
Tohutu pilv tuli nii madalalt, et ma kartsin, et see lükkab kõrgepingeliinid koos postidega ümber.
Istusin autosse ja sõitsin kodu poole. Jõudes suurele teele nägin, et kuigi vihma veel kallas nagu oavarrest ja ka äikesenooled sähvisid, oli läänepoolt taevas heledam ja ma suundusin sinnapoole.
Möödusin teeääres seisvast kabriolett Fordist. Noormees üritas lihastejõudu ja sõnaväge kasutades autole katust peale vedada. Tema kõrval seisev neiu hoidis katusepaigaldaja kohal vihmavarju. Ise oli ta läbimärg, autojuhist kavaler tundus tõesti veidi kuivem olevat.
Järve äärde jõudes oli vihm üle jäänud, äikesepilve saba kihutas veel seltskonnale järele.
Valged pilved moodustasid oma rongi.
Kahe pilverivi vahel oli selge taevas, mis peegeldudes andis järve veele väga omapärase kirgassinise värvuse.
Postita kommentaar