23. augustil 79 m.a.j. toimusid Pompeis pidustused tulejumal Vulcanuse auks. Järgmine päev ärkas Vesuuv ja aeg selles linnas peatus.
 |
| Pompei, Vesuuv ja mina märtsis 1995 |
Eelmises postituses muljeid Vesuuvilt.
Teel Vesuuvilt Pompeisse oskasid meie bussijuhid teist korda päeva jooksul sõita nii kitsasse kohta, et esmapilgul tundus edasipääs võimatuna. Ise nad süüdistasid GPS-i. Meie taha tekkis pikk rivi pasundavatest autodest. Õnneks meeter edasi - meeter tagasi meetodil manööverdades pääsesime sealt. Kusjuures sellest "meeter tagasi" vabast ruumist oli enamus nännimüügiputka.
Piletisabas ära seisnud ja ennast sealtsaadud kaardiga varustanud, asusime iidset linna avastama.
Minu puhul on küll täpsem väljend "taasavastama". Esimesel reisil saime väga hea giidi. Seepärast teadsin enamvähem, mida antud aja jooksul jõuab vaadata. Alustuseks kiire hiline lõuna söögikohas, mis hakkas juba uksi kinni panema.
Järgneva kohustusliku pildi vaatega Vesuuvile tegemist segas õhtupäike.
Mind üllatas, kui palju oli vahepealse 20 aastaga selles linnas muutunud. Koju jõudes uurisin teemat täpsemalt ja leitust osa tahan teieni tuua. Teksti vahel olevad pildid on tehtud Fauni maja aias.
Piltidel on näha, ka osaliselt restaureetitud müüri, mis tundub liiga "uuena". Uurides seda, ei saanud ma aru, kas tegemist võis olla teise maailmasõja järel kiirustades tehtud taastamisega.
1943. aastal sai Pompei kannatada liitlasvägede pommidest. Saatuse irooniana järgmise aasta märtsis purskama hakanud Vesuuv hävitas lähedal asuval lennuväljal 80 liitlaste pommilennukit...
9 minutiline dokumentaalfilm 1944. aastast
Tagasi viimase aja muudatuste juurde. Lisandumud on audiogiidi teenus. Kommentaarid selle teenuse kohta on vastandlikud. Kuid sattudes siia omapäi võib see olla abiks "müüride rääkima panemisel".
Teenust pakutakse kohe peale pileti ostmist.
2006. aastal "taasavati" peale restaureerimist lõbumaja. See on hetkel kõige populaarsem ehitis ja tõenäoliselt tuleb sissesaamiseks järjekorras seista. Samast teemast veel paar fakti. Palju väljakaevatust asub Naapoli arheoloogiamuuseumis (Museo Archeologico Nazionale di Napoli).
Link osaliselt ingliskeelsele kodulehele.
1819. aastal külastas seda muuseumi koos oma naise ja tütrega Naapoli kuningas Francis esimene. Erootilise kunsti rohkus ehmatas teda (või kedagi pereliikmetest) ja kuningas andis käsu eraldada see materjal ja sulgeda salakambrisse (Gabinetto segreto), kuhu oleks sissepääs ainult "täiskasvanud ja kindla moraaliga isikutel" Kuidas selle moraalikindluse väljaselgitamine käis, sellest ajalugu vaikib.
Kambrit on suletud, avatud jälle suletud. Praegu pidi sissepääs olema avatud, kuigi osad muuseumi külastajad kaebavad, et ei saanud sinna, sest uks oli lukustatud.
Selle kahtlasevõitu kuid "klikke koguva" koguva teema lõpetuseks: Vanad roomlased olid praktilised inimesed, kui mees tahtis kõbumajja minna, siis teeviit sinna oli arusaadav ka kirjaoskamatule. Mis täpselt sildil või tänakivisse raiutud viidal oli uurige soovi korral või otsige kohapeal ise.
2010. aastal varises kokku Gladiaatorite majaks kutsutud hoone. Muuseas see hoone oli üks, mis sai kannatada teise maailmasõja ajal ja samuti 1980 aasta maavärinas. Peale varingut on paljud kohad külastajatele suletud. Käesoleva aasta märtsis varises peale tugevat vihma osa liselt Veenuse templi võlvkaar ja paaris kohas müüriosad. Ka need suleti külastajatele.
Tulevikus selliste juhtumite vältimiseks või vähemalt etteennustamiseks loodi keeruline maapinna nihkumise jälgimise süsteem, mis kasutab satelliitpilte ja kohapealseid sensoreid. Inimvandalismi vähendamiseks täiustatakse turvasüsteemi. Projektis osaleb ka sponsorina erafirma Finnmeccanica.
Samal 2010. aastal restaureeriti EL rahaga amfiteater. Paar aastat hiljem algatati uurimine, sest selgus, et hanke võitnud firma tegi tööd viis korda turuhinnast kallimalt. Kahtlustati kohalikku maffia ja riigiametnike koostööd raha ülejäägi jagamisel.
2013 jätkati taastamistöid ja kohe uus skandaal. Töömehed, kes paigaldasid iidse graffiti kaitseks pleksiklaasist ekraane, tekitasid oma puuridega pöördumatuid kahjustusi ajaloolistele müüridele.
Käesoleval aastal mõni päev peale minu Pompei külastust viibis seal kõrgetasemeline Euroopa liidu delegatsioon. Allkirjastati järgmine projekt. Tsitaat EL ametlikust teadaandest:
Projektis kasutatakse viimastel aastatel raskeid kahjustusi saanud maailmakuulsa UNESCO kultuuripärandi varemete säilitamiseks keerukaimat kaasaegset tehnoloogiat.
Projekti eesmärgid on järgmised:
tugevdada arheoloogilise paiga struktuure, alustades aladest, mis on arheoloogiliste riskide kaardi kohaselt suure riskiga;
ehitada kanalisatsiooni- ja äravoolusüsteem riigi valduses oleval maal, kus ei ole väljakaevamisi toimunud, kuid mille all asuvad iidsed ehitised;
tugevdada, säilitada, taastada ja parandada kultuuripärandit ning edendada Napoli ja Pompei arheoloogilise pärandi järelevalveameti (Special Superintendence for the Archaeological Heritage of Naples and Pompeii, SANP) töötajate väljaõpet.
Projekti kaitsmiseks organiseeritud kuritegevuse mõju eest on samuti võetud olulisi meetmeid, eriti riigihangete valdkonnas. Tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga on Itaalia ametiasutused määranud Itaalia siseministeeriumist ametisse prefekti, kes jälgib algusest lõpuni projekti turvalisust ja õiguslikke külgi.
http://europa.eu/rapid/press-release_IP-14-842_et.htm
Järgmisel pildil on näha lisaks turistidele ka teadlasi. Võib olla on nad Cinncinati ülikooli arheoloogid, kes põhjustasid selle aasta alguses "kaelkirjakulihasensatsiooni". Koht on küll sama, Stabia väravate läheduses. Nimelt leidsid USA teadlased seda vaesema rahva ala uurides ühest hoonest tükkideks raiutud kaelkirjaku sääreluu. Link ülikooli uudisele.
Eesti lehed kirjutasid sellest artiklites pealkirjaha "Iidse Pompei elanikud sõid kaelkirjakuliha".
Proovisin ette kujutada kuidas sadamasse saabusid laevad kaelkirjakutega. Pärast jagati liha: ülikutele keelepasteeti, massidele kaelakarbonaadi jne. Aga ühe kondi järgi selline järeldus tehti.
Paremal asuvas teatris ootas noorpaar tseremoonia algust. Rahvast peale nende palju ei olnud. Küll oli kohal paar täisvarustuses fotograafi. Ei hakanud neile konkurentsi pakkuma ja pakkisin oma fotoka. Vaatasime veidi ringi ja läbisime värava. Sellega veel muuseumi territooriumilt välja ei saanud. Meie ja parklas asuva bussi vahele jäi väike kirik hooviga, mille tänavapoolsed väravad olid avatud. Küll seisis kahel pool väravat spaleer turvameestest.
Meie ja kirikuplatsi vahel oli jämedast ketist piire ja sellel sildid, mis keelasid edasimineku. Astusime siiski üle, sest kell oli märkatamatult palju saanud. Kuid meil oli veel enne ärasõitu vaja kindlasti poes käia, sest veevarud olid nullis. Kiriku juurde jõudes avanes uks ja sealt väljusid kõrgeaulised kirikuhärrad. Turvameeste arvu järgi isegi väga kõrgeaulised. Meie üllatuseks lahenes kõik rahumeelselt, mõni turva isegi lehvitas meile, härrad naeratasid. Üks neist tegi liigutuse, millest ma täpselt aru ei saanud: Oli see õnnistamine, või palus taevastelt vägedelt meile mõistuselisa.
Esialgse postituse Pompeist tegin enne avaldamist täielikult ringi.
Kirjutades sealolevatest vaatamisväärsustest sattusin raskustesse, mida võtta või jätta. Lisaks ei osanud kuidagi sõnastada kirjeldades vanimat termi külastades nähtud kehajäljendeid, raskusi oli väljendite eestikeelsete vastete leidmisega. Ka kippus lugu veidi depresiivseks minema. Praeguse variandiga on lood vastupidi.
Pompei ja selle elanike huku põhjustest on järgnev Postimehe artikkel.
Eestikeelsest materjalist tasub ka lugeda Martin Hansoni blogist: Pompei põlisvaenlane Vesuuv
Tal on küll mõned ebatäpsused, näiteks laava linna ei matnud.
Hea ingliskeelne lühikokkuvõte Pompei vaatamisväärsustest on järgneval lingil (ing. k).
Virtuaaltuur (ing. k), teine virtuaaltuur.
Ja loomulikult soovitan lugemist jätkata minu Capri muljetest.
Postita kommentaar