Postitus on kirjutatud täpselt aasta peale pildistamist. 24. veebruar 2014: lumikelluke õitseb ja peosõõgi valmistamiseks võis maitsetaimi aiast võtta. Aasta tagasi oli ehtne talveilm...
Päike säras pilvitus taevas, külm oli olemas (täpselt ei mäleta). Plaanisin teha päevale sobiva simimustvalge foto (taevas-metsaviirg-lumi) ja siis vaadata, mis loojangu aeg juhtub.
Sõmeru tanklas toppasin venemaa numbri kandva auto taga. Kaks meest arvutasid meie bensiinihinda rubladesse ringi. Nende nägudest oli näha, et tulemus neile üldse ei meeldinud. Vaidlesid omavahel, kes neist valearvestuse tegi, et nad on sunnitud siin eurode eest tankima. Arutati, palju paaki valada, et piirini jätkuks jne.
Astusin autost välja, küsisin, kas saan aidata, et see peaks olema siinkandi kõige odavam kütus. Ütlesin, et kui nad enne pangakaarti sisestavad minu sooduskaardi võidavad veel veidi.
Mehed olid viisakad (isegi omavahelises vaidluses ei kasutatud vägisidesõnu), kuid äärmiselt umbusklikud. Mida see mulle annab, et ma seda kaarti neile pakun.
Seletasin, et mitte midagi, teie võidate liitri kohta ca ühe rubla.
Arutati teemat, vahepeal häält tasandades. Tüdinesin, istusin autosse. Siis tuldi minu juurde ja teatati, et kui ma väga tahan, võin oma kliendikaarti neile kasutada anda.
Lasid paaki mingi viisteist liitrit ja anti mu kliendikaart isegi tänamata tagasi. Veidi imelik tunne jäi sellest kohtumisest.
Vahepeal oli päike juba kahtlselt madalale vajunud.
Jõudes soovitud võttekohta, ei olnud enam eriti aega. Üritasin leida parimat võttekohta ja samas täpselt tabada taeva roosat tooni, mis oli korraga nii külm kui soe.
Postita kommentaar