Päikese käes näitab kraadiklaas +17, Delfi lubas lähiajal -17. Power Hit Raadio lubas õhtuks vihmasadu, kohati tugevat. Pildistamas käisin ennelõunal, kirjutan õhtul, käisin õues vaatamas, sajabki.
Ilm.ee on konkreetne, seepärast valisin nende pealkirja ka oma posti pealkirjaks.
Järve ääres on ootamatult tugev ja ebameeldivalt läbilõikav tuul. Seepärast otsustasin otsida vaiksemat kohta. Vahepeale lisan ühe eile tehtud foto (samuti Uljastelt).
Järgmised fotod on tehtud samas kohas. kus enamus eelmise kevade otsimise lugusid.Viide selle sarja esimesele postitusele.
Uljaste põhjapoolses osas valitses lumine vaikus. Õnneks lumi kandis. Kunagi oli mäest ülesjooksnud suur koer. Jäljed olid vanad, seepärast ei oska ma kindlalt öelda, et tegu oli koeraga, mitte hundiga. Kui päris aus olla, siis ei oska ma vist vahet teha ka värskete jälgede puhul.
Hallivatimehe teema tõin sisse, sest mõni nädal tagasi pühkis üks oma tokerdunud kasukaga mu auto
esituled puhtaks. Kui jällegi kõik ausalt ära rääkida, siis tänu järsule pidurdamisele jäi mõnikümmend sentimeetrit vahet. Toimus see samuti Uljastel.
Üllatav oli täielik linnulaulu puudumine. Mõte hakkas liikuma suunas, et kirjutada: "Ainult kaugelt kostus varese kraaksatus." Ja siis see juhtuski. Nimelt kraaksatus. Mitte kaugelt vaid kuskilt lähedalt kuusetihnikust. See ei onud ei ärritunud, ega üleolev, lihtsalt andis märku, et ta on olemas.
Kahel järgmisel pildil võib näha ka märke lähenevast kevadest.
Kevadel sattun samasse kohta kindlasti uuesti. Kui tekib pilte või mõtteid mida teiega jagada, siis teen seda.
Postita kommentaar