Eelmisest postitusest veidi pikem tripikirjeldus sealhulgas Deep Purple konserdi külastus.
Tallinn - Stockholmi laevasõidust tasub ära märkimist ilus ilm ja üllatavalt hea tantsuorkester - George Montagner Band.
Skääridest möödumise vaatamine, pildistamine jäi vihmase hommiku pärast ära
Öömaja oli eelnevalt broneeritud. Selle otsingu kriteeriumid ei olnud eriti originaalsed: taskukohane hind ja asukoht võimalikult kesklinna lähedal. Valik langes "Punasele Paadile"
Gamla Stan metroopeatusest oli laev-hotellini umbes 800 meetrit. Saime asjad hoiule panna, sest tuba (täpsemalt kajut) vabaneb kell 15, seejärel suundusime linna. Mobiilide andmeside kellelgi ei töötanud, seepärast läksime raudteejaama lootuses wifit ja head kohvi leida. Neid pakkus ka Red Boat. Kuid paar arvustajat olid maininud, et kohv on väga kehv, seepärast ei julgenud riskida.
Raudteejaamas olid mõlemad heal tasemel. Wifi oli oluline, sest saabusime Stockholmi ilma kindla plaanita ja eeltööta. Üks kindel põhjus miks siin viibisime küll oli, aga sellest edaspidi. Tahvlis mingi äpp soovitas külastada Hornstulli kirbukat.
Tegemist on ilmselt väikseima kitbuturuga selles linnas.
Vaatamata sellele saime kojuviimiseks kõik vajalikud ostud siin tehtud. Nimelt kaks väikest küünlajalga mälestuseks. Täika toiduosakonnas oli melu veidi rohkem.
Hornstulli linnaosa
Seejärel võtsime suuna kesklinna. Vitriin Kungsgatanil.
Samal lähedal asus ka meie sihtkoht. Elektroonikapood Elgiganten Kungsgatan. Seal ringi vaadates mõtlesin, miks on selles poes ja ka mõne teise Euroopa linna (tehnika)poes meeldivam shopata kui meil.
Esiteks tunduvalt suurem kaubavalik. Kuid olulisem on müüjate loomulikum käitumine. Meil jääd mõnda asja veidi pikemalt vaatama ja kohe astub ligi KasmasaanTeidaidata, sest teda on niimoodi koolitatud. Mujal taibatakse, et kuni ma asja vaatan küsimusi pole, nende tekkides hakkan pilguga abi otsima ja seda tavaliselt märgatakse.
Aega kaupa vaadata mul oli, sest osa meist oli hõivatud HTC Vive-ga. Kõrvalt nägi see välja nii.
Või nii
Kell oli juba niikaugel, et hakkas kiireks minema. Seepärast suundusime hotelli.
Punases paadis asub reception ja kohvik. Hotell ise on siinpoolses valges laevas. Muuseas esiplaanil olev kast on pakihoid, kus meie asjad toa vabanemist ootasid.
Tuba ise nägi välja täpselt nii nagu mahakantud laevas asuva kahetärnihotelli hosteli osa economy klassi tuba välja näeb, isegi veidi paremini. Aga vaade läbi kliimaseadme...
Pikalt aega vaadet imetleda ei olnud, sest kui jõuad Gröna Lundi tivoli väravast sisse enne kella 18 maksab sissepääs 110 SEK edasi 220. Veidi üle kilomeetri kõndimist ja ronisime sellise Gamla Stan - Djurgården praami peale.
Taskus olevate piletite järgi sõitsime kahe laevaga üheaegselt. Täpselt samal ajal väljus Stockholmi sadamast meie laev Tallinna poole.
Praamil oli tavapärasest tunduvalt rokilikum seltskond. T särkidel oli esindatud vist kogu raske rocki ansamblite nimekiri, kõige rohkem oli siiski kirja "Deep Purple". Põhjusega. Saime paar päeva, enne trippi teada, et see bänd esineb siin. Ja olla kohal ja mitte minna neid rokisaurusi vaatama ei tulnud mõttesegi. Seda enam, et kontserdile Gröna Lundis eraldi pileteid ei müüda, kõik on sama 110 kroonise sissepääsupileti eest.
Maabunud, ostsime kassast piletid, läbisime turvakontrolli ja olimegi tivolis.
Show alguseni oli ligi kaks tundi aega kuid esimesed fännid olid juba kohad hõivanud
Meie suundusime õhtueinet võtma, valisime Fish and chips. Sõõgi ajal tegi keegi selja taga koledat häält. Püüdsin ta pildile.
Vaatamata rahvarohkusele leidus ka kohti kus möllu vähem.
Juba kodus olles avastasin järgmist fotot uurides, miks me sellest kontserdist viimasel minutil teada saime. Nimelt on pildil kuupäevaks 14. juuni. Sel kuupäeval saabus bänd juba Stockholmi kui trummar Ian Paice tabas terviserike. Sellest võite lugeda nende kodulehelt LINK. Seepärast lükati esinemine 2. juulile.
Silma jäi huvitav seade Telialt.
Asetad oma telefoni (tahvli) seifitaolisesse kappi, ühendad pistiku laadimiseks valid koodi, millega saab pärast ukse lahti ja korras. Võid minna kontserdile. Ka meie läksime.
Deep Purple esinemine oli hea.Väga heaks ei saa nimetada nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Esinemiskoht jäi selle rahvahulga jaoks väikseks. Mingit aimu saab esinejatest ja rahvahulgast vaadates Karin Lundin/Rockfoto Facebooki albumit.
Gröna Lundi eeliseks teiste esinemiskohtade ees on võimalus ka tavakülastajatel kasutada telefonist paremat pildistamis, videosalvestamisaparatuuri. Panen lingi Youtube-st avaloole, millega nad peo kohe korralikult käima tõmbasid. Highway Star
Meie leidsime omale koha tagareas ühe atraktsiooni varikatuse all. Kaarini nutifoto sellest.
Heli ei olnud kõige parem. Esinemise edenedes muutus see tunduvalt normaalsemaks. Mingi moment tundsin, et värsket õhku hakkab väheks jääma. Tungisin läbi rahvamassi ja tegin tiiru tivolis. Tagasitulles kaebasid ka teised minuomad õhupuuduse üle. Läksime siis ringiga lava kõrvale.
Minu üheks lemmikosaks oli Don Airey klahvpilli soolo. Kuigi selle loo ajal oli kuulda ka rahvamassist rahuolematuse hõikeid ja vilet. Ilmselt oli padufänni jaoks täiesti välistatud variant "Deep Purple mängib ABBA-t".
Minu absoluutne lemmik selle bändi esituses on Child in Time. Kuid seda lugu ei ole nad esitanud tuuridel aastast 2002 kui John Lord DP-st lahkus. Seepärast panen lingi selle loo esitusest Stockholmis aastal 1970 - Youtube LINK
Esinemise lõppedes olime õnneks väljapääsule lähedal. Seepärast saime suhteliselt ruttu laevaga kesklinna tagasi. Ööbimispaika jõudes näitas sammumeeter numbrit 30 000.
Ainus soov oli kajutis koikule vajuda ja magama jääda. Õnneks ei pidanud ma ronima teisele korruse koikule, see oli päris lae all ja abivahendiks oli ainult väike taburett. Magamajäämisega oli aga probleeme. Sel laeval ei olnud mitte mingit heliisolatsiooni. Kuna meil oli tekialune kõige esimene kajut, siis kõik kes tulid sisenesid uksest mis oli täpselt meie peal, siis tulid trepist alla, mis oli peatsis , läksid kajutisse, ronisid uuesti trepist üles WC-sse jne. jne.
Kõigepealt tegi seda üks neljane segaseltskond, kes läks linna tagasi. Siis tulid kaks noort sakslannat meie kõrvalkajutisse. Nad olid väga lõbusas tujus ja kuna nende jutust kostus ka sõna fussball eeldasin, et õhtul toimunud jalgpalli veerandfinaali võitis Saksamaa (meie andmeside ei olnud ikka tööle hakanud). Seejärel saabus nende kõrvaltuppa üks noormees, kes enne magamajäämist kuulas telefonist kolm korda Alan Walkeri lugu "Sing Me To Sleep". Võibolla rohkem kordi, jäin õnneks magama.
Kui juba jutt WC-de peale läks, siis rootslased on hakanud hoolitsema ka nende eest, kes tavalist "meeste" "naiste" jaotust nähes pole kindlad, kummast uksest siseneda, Mitmel pool linnas on üks sissepääs sellistesse asutustesse. Punases paadis oli asi veidi elegantsemalt lahendatud. Oli "Ladies WC" ja kõigile ülejäänutele tualett.
Kui tahad teada mis edasi toimus - suundu sujuvalt järgmisele postitusele.
Aega kaupa vaadata mul oli, sest osa meist oli hõivatud HTC Vive-ga. Kõrvalt nägi see välja nii.
Või nii
Kell oli juba niikaugel, et hakkas kiireks minema. Seepärast suundusime hotelli.
Punases paadis asub reception ja kohvik. Hotell ise on siinpoolses valges laevas. Muuseas esiplaanil olev kast on pakihoid, kus meie asjad toa vabanemist ootasid.
Tuba ise nägi välja täpselt nii nagu mahakantud laevas asuva kahetärnihotelli hosteli osa economy klassi tuba välja näeb, isegi veidi paremini. Aga vaade läbi kliimaseadme...
Pikalt aega vaadet imetleda ei olnud, sest kui jõuad Gröna Lundi tivoli väravast sisse enne kella 18 maksab sissepääs 110 SEK edasi 220. Veidi üle kilomeetri kõndimist ja ronisime sellise Gamla Stan - Djurgården praami peale.
Taskus olevate piletite järgi sõitsime kahe laevaga üheaegselt. Täpselt samal ajal väljus Stockholmi sadamast meie laev Tallinna poole.
Praamil oli tavapärasest tunduvalt rokilikum seltskond. T särkidel oli esindatud vist kogu raske rocki ansamblite nimekiri, kõige rohkem oli siiski kirja "Deep Purple". Põhjusega. Saime paar päeva, enne trippi teada, et see bänd esineb siin. Ja olla kohal ja mitte minna neid rokisaurusi vaatama ei tulnud mõttesegi. Seda enam, et kontserdile Gröna Lundis eraldi pileteid ei müüda, kõik on sama 110 kroonise sissepääsupileti eest.
Maabunud, ostsime kassast piletid, läbisime turvakontrolli ja olimegi tivolis.
Show alguseni oli ligi kaks tundi aega kuid esimesed fännid olid juba kohad hõivanud
Meie suundusime õhtueinet võtma, valisime Fish and chips. Sõõgi ajal tegi keegi selja taga koledat häält. Püüdsin ta pildile.
Vaatamata rahvarohkusele leidus ka kohti kus möllu vähem.
Juba kodus olles avastasin järgmist fotot uurides, miks me sellest kontserdist viimasel minutil teada saime. Nimelt on pildil kuupäevaks 14. juuni. Sel kuupäeval saabus bänd juba Stockholmi kui trummar Ian Paice tabas terviserike. Sellest võite lugeda nende kodulehelt LINK. Seepärast lükati esinemine 2. juulile.
Silma jäi huvitav seade Telialt.
Asetad oma telefoni (tahvli) seifitaolisesse kappi, ühendad pistiku laadimiseks valid koodi, millega saab pärast ukse lahti ja korras. Võid minna kontserdile. Ka meie läksime.
Deep Purple esinemine oli hea.Väga heaks ei saa nimetada nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Esinemiskoht jäi selle rahvahulga jaoks väikseks. Mingit aimu saab esinejatest ja rahvahulgast vaadates Karin Lundin/Rockfoto Facebooki albumit.
Gröna Lundi eeliseks teiste esinemiskohtade ees on võimalus ka tavakülastajatel kasutada telefonist paremat pildistamis, videosalvestamisaparatuuri. Panen lingi Youtube-st avaloole, millega nad peo kohe korralikult käima tõmbasid. Highway Star
Meie leidsime omale koha tagareas ühe atraktsiooni varikatuse all. Kaarini nutifoto sellest.
Heli ei olnud kõige parem. Esinemise edenedes muutus see tunduvalt normaalsemaks. Mingi moment tundsin, et värsket õhku hakkab väheks jääma. Tungisin läbi rahvamassi ja tegin tiiru tivolis. Tagasitulles kaebasid ka teised minuomad õhupuuduse üle. Läksime siis ringiga lava kõrvale.
Minu üheks lemmikosaks oli Don Airey klahvpilli soolo. Kuigi selle loo ajal oli kuulda ka rahvamassist rahuolematuse hõikeid ja vilet. Ilmselt oli padufänni jaoks täiesti välistatud variant "Deep Purple mängib ABBA-t".
Minu absoluutne lemmik selle bändi esituses on Child in Time. Kuid seda lugu ei ole nad esitanud tuuridel aastast 2002 kui John Lord DP-st lahkus. Seepärast panen lingi selle loo esitusest Stockholmis aastal 1970 - Youtube LINK
Esinemise lõppedes olime õnneks väljapääsule lähedal. Seepärast saime suhteliselt ruttu laevaga kesklinna tagasi. Ööbimispaika jõudes näitas sammumeeter numbrit 30 000.
Ainus soov oli kajutis koikule vajuda ja magama jääda. Õnneks ei pidanud ma ronima teisele korruse koikule, see oli päris lae all ja abivahendiks oli ainult väike taburett. Magamajäämisega oli aga probleeme. Sel laeval ei olnud mitte mingit heliisolatsiooni. Kuna meil oli tekialune kõige esimene kajut, siis kõik kes tulid sisenesid uksest mis oli täpselt meie peal, siis tulid trepist alla, mis oli peatsis , läksid kajutisse, ronisid uuesti trepist üles WC-sse jne. jne.
Kõigepealt tegi seda üks neljane segaseltskond, kes läks linna tagasi. Siis tulid kaks noort sakslannat meie kõrvalkajutisse. Nad olid väga lõbusas tujus ja kuna nende jutust kostus ka sõna fussball eeldasin, et õhtul toimunud jalgpalli veerandfinaali võitis Saksamaa (meie andmeside ei olnud ikka tööle hakanud). Seejärel saabus nende kõrvaltuppa üks noormees, kes enne magamajäämist kuulas telefonist kolm korda Alan Walkeri lugu "Sing Me To Sleep". Võibolla rohkem kordi, jäin õnneks magama.
Kui juba jutt WC-de peale läks, siis rootslased on hakanud hoolitsema ka nende eest, kes tavalist "meeste" "naiste" jaotust nähes pole kindlad, kummast uksest siseneda, Mitmel pool linnas on üks sissepääs sellistesse asutustesse. Punases paadis oli asi veidi elegantsemalt lahendatud. Oli "Ladies WC" ja kõigile ülejäänutele tualett.
Kui tahad teada mis edasi toimus - suundu sujuvalt järgmisele postitusele.
Postita kommentaar