Pikalt olen jahtinud momenti, kus kohalike "mägede" tipud on pilvedesse kadunud. Seda juhtub kas udu hajudes, või hästi sompus ilmaga.
Aasta tagasi sõitsin kaubanduslikel eesmärkidel Kiviõli poole. Lähemale jõudes avanes täpselt selline a'la kõrgmäestik vaade. Pöörasin auto ümber ja suundusin
Tuhamäe juures avastasin, et leida sellist kohta, kus ühtegi traktorit või muud tehnikat ei toimetaks ei ole. Käsil olid viimased tööd, suusaraja ehitamine jm. enne hooaja algust. Siiski ühe kandi leidsin, kuid vastupidi minu ootustele ei haknud udu hajuma vaid hoopis mäge varjama.
Seoses tuhamäega selline lugu. 1988 aastal olin Gruusias, Abhaasias. Võtsin Leselidze-st takso, et
Salme külla sõita. Tee peal küsis taksojuht, kui kõrged mäed Eestis on. Ma küsisin, kas merepinnalt või jalamilt mõõtes. Tema, et jalamilt ikka. Mina, et sellisel juhul on kõige kõrgem mägi kuntslik, ise tehtud.
Tema, ei ole võimalik. Mina on küll, minu isagi osales selle rajamisel, veame konjaki peale kihla.
Jõudsime Salme külla, ütlesin puhkusekaaslastele, tõestage taksojuhile, et ma ei valeta. Jalamilt mõõtes kõige kõrgem mägi on Kiviõli tuhamägi 110 meetrit. Taksojuht ütles, 100 meetrit, mis mägi see on.
Mina vastu, proovige ise 100 meetrine valmis ehitada. Taksojuht avas pakiruumi ja ulatas kaks konjakit, öeldes: kas sa kihlveo võitsid, seda ma ei tea, kuid viimane vastus oli väga hea.
Kindel on, et teil kellelgi seda trikki järel teha ei õnnestu. Esiteks on see tuhamägi nüüd tunduvalt madalam, sellest ei ole mul kahju, mäel keeb elu. Aga Abhaasiasse sattumine on ainult teoreetiliselt võimalik.
Muuseas, see konjak kulus kohe samal õhtul ära, sest erinevalt Eesti kuumast suvest, oli see aasta
Abhaasias väga vihmane suvi, sel õhtul lõppes jaanilaupäev sellega, et mägedest alla tulev vihmavesi viis meie lõkke minema.
Veel üks fototeemaline lugu samast ajast.
Ühel neiul oli kaasas Canoni fotoaparaat. Ta pöördus meie grupi kahe fotokaomaniku poole abipalvega. Film sai täis pildistatud vaja uus sisse panna. Fotospetsid ei saanud hakkama, astusin ka ligi, öeldes meestele, et mina olen teiega võrreldes proff. Te ilmselt hoiate esimest korda käes väljamaa aparaati, mina olen isegi ühe pildi teinud sellisega.
Tühja filmiga kasseti sai panna samale poole, kus täis oli olnud. Aga kuidas see film teisele poole kerida, mitte ühtegi nuppu selle jaoks ei olnud. Konsiilium läks järjest suuremaks, juba hakati tööriistu kohale vedama: suur kruvikeeraja ja konserviavaja jne.
Neiu ehmatas ära öeldes, et kodus lööb meremehest peika ta maha, kui selle Canoniga midagi juhtub. Võttis fotoka, pani tagakaane kinni, aparaat hakkas surisema, number mis näitas allesjäänud piltide arvu, suurenes nullist kuni numbrini 36. Kõik valmis.
Postita kommentaar