Kena sügisilm ja Eesti kitsarööpmelise raudtee 119. sünnipäeva üritused Lavassares olid põhjused, miks autosse istusime ja kohale sõitsime.
(Juttu tuleb ka mitmel korral lätist, seepärast link minu postitusele Läti kitsarööpmelisest raudteest)
Kohale jõudmiseks tuli meil sõita ligi veerand tuhat kilomeetrit (kõlab ju palju uhkemalt kui veidi üle kahesaja kilomeetri). Parkinud auto, avanes meile järgnev vaade, mis andis selgelt teada - oleme õiges kohas.
Vasakul on tiitelpildil olev auruvedur VP-1-899, valmistatud 1951. aastal. Kui 1980 ndate keskel alustati muusumi rajamist, oli see esimene esimene eksponaat.
Kassavagun, selle taga olevas majas on siseekspositsioon.
Sisenedes kassaks olevaks sööklavagunisse meenus üks sügisõhtu paarkümmend aastat tagasi:
Tinahallist taevast kallas vihma nagu hästi jämedast oavarrest. Pimenema hakkas enne kui jõudis õieti valgeks minna. Meie sõidusihihtmärgiks oli keset turbaraba asuv restoran. Selle kutsuvad tuled juba paistsid läbi hämarvihma.
Üks auto oli tee äärde ligasesse mutta kinnijäänud. Meie ees liikuvad masinad sõitsid sellest peatumata mööda. Vaatamata näljast korisevale kõhule otsustasime hädalisi aidata. Söögikohta jõudes olid need, keda porist välja vedasime meie ees järjekorras... Meeles on ka sellel korral pakutud söök. Tatrapuder, hapukapsad, kaks ketsupiga ülevalatud Rakvere pihvi
Olen täiesti kindel, et tegemist on sama vaguniga, milles meid toitlustati Oru turbaraba kustutustöödel. Palju neid kitsarööpmelisi restoranvaguneid ikka on.
Piletid müünud kassiirilt saime infot, et rong sõiduks Lavassaarde ootab meid.
Reisipalaviikus ei olnud mahti pilti teha, enne kui olime kohal.
Saime jalgu sirutada, kuni vedur koosseisu teise otsa manööverdas.
Tagasiteel õnnestus teha üks veidi "Tähtede sõja" hõljukit meenutav pilt.
Kas oskate arvata, kuidas mul õnnestus see teha. Variant, rong seisab ei ole õige.
Lisapeatuse palumiseks oli vedurijuht liiga tujust ära ja seda põhjusega kuid sellest allpool. Vastus on palju lihtsam, kui olime oma ringkäiku lõpetamas, saabusid muuseumisse järgmised külastajad. Olles autoga koduteel tegime ülesõidus peatuse ja ootasime kuni nad sõitsid nad meist mööda.
Jutt jätkub aga hetkest, kus meiesaabusime rongisõidult. Kohe oli ootel "sanitarka" СМД-1, et meid rabasse sõidutada.
Turbarabasse sõitsime selg ees. Hiljem otsides materjali selle aparaadi kohta selgus huvitav seik. Nimelt on neil alla keskele paigaldatud tungraud mille abil saab masina üles tõsta ja nina teisele poole keerata.
Rabas valitses absoluutne vaikus. Linnud olid kõik lõunasse lennanud. Nad millegipärast ei uskunud ringiliikuvaid kuulujutte eesootavastest soojarekordeid löövatest novembri ja detsembrikuust. Enne tagasisõitu tegin kiire ja veidi ebaõnnesunud selfie. minust jäi pildile ainult pea vari.
Soost tagasi jätkasime tutuvumist veeremiga. Järgmisel pildil olev vedur HF 110C seeriast on üks muusemi huvitavamaid.
Vedur HF (Heeresfeldbahnlokomotive) 11017 on valmistatud 1941. a. Chrzanow’i tehases okupeeritud Poolas Saksa Wehrmachti jaoks. Algselt kasutati vedurit Stalingradi rindel. 1942 sattus vedur Lätisse.
Peale sõda kohandati vedur 750 mm rööpmelaiuse jaoks (algne oli 600). ja töötas Läti Raudteel ning Ligatne paberivabrikus. Huvitav olevat ka selle veduri Eestisse, Lavassaarde sattumise lugu. Ajalugu ja asjaosalised vaikivad sellest kuid minuni on jõudnud kuuldused, et sel põhjusel oleks peaaegu puhkenud taasiseseisvunud riikide vahel poliitiline skandaal.
Kaks sõsarvedurit HF-11001 ja -11009 sattusid Stalingradist Eestisse. Kus nad vedasid lahinguvarustust Mannheimi ja Ludwisburgi vahel.(nii nimetasid sakslased oma väliraudtejaamu vastavalt Ahtme ja Jaamaküla lähedal).
Eelpool mainisin tujutut vedurijuhti. Mehis Helme, kes hobivedurijuhi ameti kõrval on ka Lavassaare raudteemuuseumi juhataja pahameel on mõistetav, lätlaste restaureeritud auruvedur Kc4-332 seisab depoos ja vajab ebakvaliteetsete katlatorude vahetust.
Selleteemaline artikkel Pärnu Postimehes: Eesti viimane töötav auruvedur ähvardab vedru välja visata. Kaasajale tüüpiliselt on see artikkel tasuline. Minu arvates peaks laiemat huvi pakkuvad ajalehepostitused olema tasuta. Okei minu 96 senti see ajaleht sai. Kuid kujutasin ette üht rikast metseeni, kes enne jõule otsib netijakirjandusest keda või mida toetada. Ostab Postimehe päevapileti, sirvib, ei midagi huvitavat. Sama lugu Virumaa Teatajaga. Märkab siis Pärnu lehes huvitavat pealkirja, hakkab artiklit avama - osta päevapilet. P.....se mõtleb ta, süütab suunurgas tolkneva kustunud sigari ja paneb arvuti kinni.
Muuseas kui teate mõnda sellist metseeni, andke talle lugeda järgmist tasuta linki samale artiklile. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupostimees20141122.2.15.4.
Annetuste jaoks andmed leiab muuseumiraudtee kodulehelt muuseumiraudtee kodulehelt.
Pilt depoost, milles see vedur seisab.
Arutatud on ka muuseumi üleviimist mõnda kergemini ligipääsetavasse kohta. Kõige suuremat huvi on üles näidanud Türi, kes on koostanud konkreetse projekti, tõsi küll juba mitu aastat tagasi. Selleteemaline
NB! tasuta artikkel Järva Teatajas. Artiklist hakkas mulle silma üks huvotav väljend: "Huvilistel on võimalik remondihallis vana tehnika kallal nokitseda". Et aastal 2018, kui muuseum pidi uksed avama, sõidan kohale, ostan pileti ja võtan ette ühe seal seisvast 80 vedurist, vagunist!?
Teema jätkuks veel mõned pildid.
Fotod on spetsiaalselt töödeldud ilusamaks kui tegelikkus. Sellega loodan kompenseerida veidi nukraks kiskuvat teksti.
Otsisime ka kahte oma objekti. Esiteks Sondast pärit raudteevagunit. Seda ilmselt nägime, aga ei tundnud ära. Teiseks oli meie kitsarööpmelise depoo juurest muuseumi viidud "esimese vabariigi" aegne välitualett. Seda kahjuks üles ei leidnud. Seda enam on pähjust tagasi tulla.
Siseekspositsioonist leidsime muu huvitava kõrval Sonda raudteejaama esmaabikapi.
Tagasiteel põikasime läbi Kurgjalt.
Pargis jalutades küsisin poistelt, kas nad teavad mõnda Carl Robert Jakobsoni kirjutatud raamatut. Peale nutitelefonidega konsulteerimist kõlas üksmeelne vastus "Valitud teosed". Algus pidin naerma hakkama, siis tahtsin öelda, et kuidas te ei tea .... noh seda.
Mõtlesin järgi, ilmselt ei jäänud tal Sakala toimetamise, rahva valgustamise, õpikute kirjutamise ja põllupidamise kõrvalt palju aega raamatute kirjutamiseks. Äkki võttiski kätte ja kirjutas kohe "Valitud teosed". Koju jõudes kontrollisin Vikist - oligi nii.
Postita kommentaar