12. juunil 1939.a. ilmus Virumaa Teatajas järgmine artikkel alapealkirjaga "Kewadisi matkapilte ja mõttekilde"
Allikaks on digar.ee arhiiv, mille (üllatavalt hästi töötava) tekstituvastuse vead parandasin. Ja fotod minu tehtud.
Meie kodumaal on järwi ümmarguselt tuhatkuussada. Rohkem leidub neid lõunapoolsetes maakondades, kuna Põhja-Eesti rannik on wõrdlemisi järwedewaene. Kuid need wähesed, mis enamasti on peidetud suurte metsade ja mäeküngaste warju, on tõeliselt ilusad metsajärwed wõi „pärlid" nagu neid tihti hüütakse. Üheks sääraseks pärliks on ka Erra wallas, Sonda raudteejaamast mõned kilomeetrid loode pool asetsew Uljasti metsajärw.
Tuleb teha Sonda jaamast umbes kolmweerand tundi kiirkäiku, kui hakkab paistma kõrge wallseljandik, mille lääneweere all asubki järw. Ja kui oled suure waewaga jõudnud järsu kaldaga ja tiheda männikuga kaetud seljandiku turjale, tekib tunne, nagu Wiibiksid kusagil mägismaal wõi mägikuurordis. Idas laiuwad suured metsad kääruliste teede ja sirgete sihtidega. Otse jalge ees all orus wilgub puude wahelt järw, rahulikult ja waikselt. Teisel pool järwe seisab kõrge linnuseküngas nagu muna keset soostunud heinamaad. Taamal algab päratu soomaastik üksikute tihedamate männitukkade ja sügawate laugastega. Wallseljandik piirab iärwe raudse rõngana mitmest ilmakaarest, jättes wabaks waid soostunud lääne-loode sihi. Kõikjal kõrgeid mäekünkaid, laiu lamedaid orge ja metsaga kaetud liiwaseljandikke.
Lõunapoolsel järwekaldal, seljandiku lääneweerel, asub kümmekond majakesega — Uljasti-Järweküla. Wäikesed, madalate katustega majakesed paistawad eemalt nagu kaldapääsukeste pesakesed kõrgel kaldaserwal. Samas järwekaldal asub ka Sonda metskonna kantseleihoone. Järw ise, umbes kolmweerand-ruutkilomeetriline weewäli on waikne ja peegelsile — waid madalad lained rulluwad tasaselt liiwasele kaldale ja loksuwad vastu jämedaid sangleppi, mis kaswawad otse wees ja millede tüwedel ilutseb sildikesi: „Ettewaatust suplemisel — iärwe põhi läheb järsku sügamaks."
Järwekaldal seisab halli habemega aastates wanamees ja heietab minewikuniite: „Ah kalu? Ei neid pole järwes enam kuigi palju. Wanal ajal oli siin kalu küll, järw otse kubises neist. Kui naised käisid järwe ääres pesu pesemas, siis kalad olid alati jalgade ümber sulistamas ja sageli juhtus, et kui pesu oli puhas, oli ka ämbritäis kalu püütud. Mäletan isegi, et põlwepikkuse poisijunnina sai wahest ööd kui päewad järwes kaladega mässatud. Polnud siis mingisugust wõrku ega õnge waja — loopisime kalu paljaste kätega kaldale.
Aga siis — sellest on nüüd tublisti üle kuuekümne aasta tagasi — keelas mõisahärra külarahwale kalapüüdmise ära. Laskis ehitada järwe kaldale maja ja tõi metsasaksa sisse. See oli käre ja tige mees, ei lubanud püüda ühtki kala; uitas igapäew mööda järwekallast püss selijas ja koerakari taga. Oli nii hull, et ässitas salaja püüdjatele tigedad koerad kallale ja kui kätte sai, lõhkus pikema jututa taguotsa püksirihmaga tuliseks. Ega nad kalu ise püüdnud ega söönud! Igal talwel müüdi kogu järwetäis kalu korraga ära — kalawenelastele. Siis liikusid talweti Uljastelt pikad kalakoormate woorid küladesse ja mõisadesse laiali. Pikkamööda hakkas sääraste suurte püükide tagajärjel kala järwest kaduma ja praegu on järwes kalu üsna wähe. Järw kuulub nüüd riigile ja kalapüügi õigus on olnud täiesti lage ja näotu."
Metsasaks oli küll käre ja tige mees, aga metsa ta armastas. Seljandik siin majade taga kuni järwekaldale tulewa suure teeni oli enne lage, aga metsasaks istutas seljandiku kuni järwekaldani mände ja lehiseid tihedalt täis. Need on nüüd kõik suured puud, paiguti parajad palgid juba. Ilma männikuta oleks lõunapoolne järwekallas olnud täiesti lage ja näotu."
Eriti südamelähedaseks ja armsaks on muutunud Uljasti Kiwiõli ja Sonda elanikele. Töö lõppedes raputatakse maha põlemkiwitahm ja sõidetakse Uljastile — wee äärde, kus nii palju wärsket õhku ja suplemiswöimalusi. Kas ei wõtaks Kiwiõli käitise juhatus käsile tööliste puhkeajaga seoses olewad küsimused ja ehitaks Uljasti järwe äärde korraliku tööliste puhkekodu, umbes samasuguse nagu seda teeb Esimene Eesti Põlewkiwitööstus Aa randa? See oleks pikk samm edasi käitises töötama,te tööliste sotsiaalse olukorra parandamiseks. Kuna meil on palgalise puhkeaja seadusega tagatud töölistele aastas paarinädalaline puhkeaeg ja et puhkus kujuneb alles siis tõeliseks puhkuseks, kui puhkeaeg weedetakse oma igapäewasest töökohast eemal wabas looduses, siis oleks puhkekodu ehitamine Kiwiõli töölistele Uljastrle kõigiti terwitataw. Ning kahtlematult oleks Uljasti Kiwiõli puhkekoduks kõige sobiwam koht.
Wõi kui Kiwiõli käitisel puuduwad puhkekodu küsimuse suhtes huwid, siis wõiks Erra wallawalitsus omal algatusel ehitada järwe kaldale kas wõi wäikese turistide kodugi, kus oleks söögisaamise wõimalus ja tarwilisel korral ka mõned toad ööbimiseks, sest Uljastit ei külasta mitte üksi kohalikud elanikud, waid siin käib suve jooksul ka hulganisti turiste, kes oleksid wäga tänulikud sooja kõhutäie ja ööbimisvõimaluste eest. Kauemat aega Uljastil peatumise takistuseks on wiletsad korteriolud, millele waatamata wiimastel aastatel siiski siin on olnud rida suwitajaid. Suurema wäärtuse annab Uljasti siiski ümbruskonna elanike puhke- ja supluskohana ja pühapäewiti järwe rand otse kihab „patisakstest". W. P.
Postita kommentaar